CE kaitsed

Kaitsevarustusel peaks samuti olema märgitud Euroopa standardi number, millele kaitsevarustus vastab. CE on toote märgis, mis tähendab, et toode vastab Euroopa Liidu harmoniseeritud õigusaktides kehtestatud nõuetele. CE-märgistus ei tähenda, et toode on valmistatud Euroopa Liidus, see ei ole toote päritolu märgis. CE ei ole kaubamärk, seega ei saa seda kuskil osta ega kasutada selliste toodete märgistamiseks, millele harmoniseeritud eeskirjad ei kehti. Kui tootja paigutab oma kaubale CE-märgise, vastutab ta toote vastavuse eest kõigile harmoniseeritud õigusaktides kehtestatud nõuetele.

Standard EN 1621-1 käsitleb testimise kriteeriume ja nõudeid kõige haavatavamate kehaosade kaitsevarustusele – õlavarre, küünarnuki, käsivarre, puusa, põlve ja sääre kaitsjatele. Testimise käigus lööb kaitsevarustus terasest esemega, mille energia on 50 J, 75 J ja 100 J, mis viib kolme taseme jaotamiseni. Tase 1 (50J), Tase 2 "kõrge vastupidavus" (75J) ja Tase 3 "ekstreemne vastupidavus" (100J). Mõõdetud edasiviiv jõud ei tohi ühelgi tasemel keskmiselt ületada 35 kN, üksik löök ei tohi ületada 50 kN.

Standard EN 1621-2 käsitleb testimismeetodeid ja nõudeid seljakaitsjatele. Testimine toimub sarnaselt eelmise standardiga. Standard on jagatud kaheks tasemeks. Testimise käigus lööb kaitsevarustus korduvalt terasest esemega, mille energia on 50 J. Kui kaitsevarustus peab vastama tasemele 1 (Tase 1), ei tohi keskmine edasiviidud jõud kaitsevarustusse ületada 18 kN, üksik löök ei tohi ületada 24 kN. Tase 2 (Tase 2) saavutamiseks ei tohi mõõdetud edasiviidud jõud keskmiselt ületada 9 kN, üksik löök ei tohi ületada 12 kN.

Võime kohata ka standardit EN 14021, mida kasutatakse rindkere kaitsjate sertifitseerimiseks, et kaitsta lendavate kivide ja killude eest.