EN 1621-1

Kaitsevarustusel peaks samuti olema märgitud Euroopa standardi number, millele kaitsevarustus vastab. CE on toote märgis, mis tähendab, et toode vastab Euroopa Liidu harmoniseeritud õigusaktides sätestatud nõuetele. CE-märgistus ei tähenda, et toode on valmistatud Euroopa Liidus, see ei ole toote päritolu märgis. CE ei ole kaubamärk, seega ei saa seda kuskil osta ega kasutada selliste toodete märgistamiseks, millele harmoniseeritud eeskirjad ei kehti. Kui tootja paigaldab oma kaubale CE-märgise, vastutab ta toote vastavuse eest kõigile Euroopa Liidu harmoniseeritud õigusaktides sätestatud nõuetele.

Standard EN 1621-1 käsitleb testimise kriteeriume ja nõudeid kõige haavatavamate kehaosade kaitsevarustusele – õlavarre, küünarnuki, käsivarre, puusa, põlve ja sääre kaitsjatele. Testimise käigus lööb kaitsevarustust terasest esemega jõuga 50 J, 75 J ja 100 J, mis jagab selle kolmeks tasemeks. Tase 1 (50J), Tase 2 "kõrge vastupidavus" (75J) ja Tase 3 "ekstreemne vastupidavus" (100J). Mitu korda mõõdetud edastatud jõud ei tohi ühelgi tasemel keskmiselt ületada 35 kN, üksik löök ei tohi ületada 50 kN.

Standard EN 1621-2 käsitleb testimismeetodeid ja nõudeid seljakaitsjatele. Testimine toimub sarnaselt eelneva standardiga. Standard on jagatud kaheks tasemeks. Testimise käigus lööb kaitsevarustust mitu korda terasest esemega jõuga 50 J. Kui kaitsevarustus peab vastama tasemele 1 (Tase 1), ei tohi keskmine edastatud jõud kaitsevarustusse ületada 18 kN, üksik löök ei tohi ületada 24 kN. Tase 2 (Tase 2) saavutamiseks ei tohi mõõdetud edastatud jõud keskmiselt ületada 9 kN, üksik löök ei tohi ületada 12 kN.

Võime kohata ka standardit EN 14021, mida kasutatakse rindkere kaitsjate sertifitseerimiseks, et kaitsta kivide ja killustiku eest.